"Päästke puuriit, päästke puuriit ..."

.. Sellist sõnumit edastavad tulevikus Pärnus postide otsa ja majade katustele paigaldatavad mögafonid. Vahele sekka kostab luust ja lihast läbilõikavat sireeni – kolm lühikest, kolm pikka, kolm lühikest …

Väljavõte eelnõu (volikogus 19.06.) seletuskirjast:
Linnavalitsus hakkab ehitama globaalset hoiatussüsteemi, sest seoses pideva üleujutusohuga linnas on oluline välja töötada autonoomne varajase hoiatuse süsteem, mis oleks võimeline Pärnu elanikkonda hoiatama ka teiste võimalike ohtude eest (loodusjõududest põhjustatud õnnetuste, plahvatuste, transpordiõnnetuste, joogiveereostuse, kiirituseohu, väljaspool hooneid toimuvate tulekahjude, hoonetesiseste tulekahjude jms.).

Neli miljonit on juba kirjas (eelarve ja arengukava) aga jutt käib kuni kümnest miljonist.

See on ju kõigest raha ja mis on raha võrreldes inimeludega – selline hoolivus teeb au igale võimule. Minu küsimus täna on, et kas Pärnu elanike esmased ohud on ikka plahvatus, kiirgus või puuriita liigutav ja keldrisse tungiv vesi?

Koolide ja lasteaedade tuleohutusseadmetele raha ei jätku ei tänasel ega ka järgmisel aastal (see on kirjas koolivõrgu arengukavas (volikogus 19.06.) ja seda kinnitas ka abilinapea Margus Tammekivi).

Minu ettepanek:
Investeerida esmalt laste – ja ühiskondlike asutuste ohutusseadmetesse.
Üleujutuse ohust tuleb kodanike informeerida pidevalt (teemakäsitlused ajalehes, jaotusmaterjal jms…. kord aastas)
päästeametile soetada paar – kolm mobiilset (autodele kinnituvat) teavitus – hoiatusseadet.
kriisikoolitused koolides (siin võiks ju küsida, et mitu evakueerumise harjutust on koolides olnud?)

Nii oleks kasulikum, nii oleks odavam.