Võim või seisus?

Just nendest seisunditest pajatas president Ilves oma kõnes, mille pidas kevadel Pärnu Postimehe toimetuse ukse ees, Jannseni kuju avamisel.

Mõte sealt:

Olles neljas võim ja mitte seisus, lubab ajakirjandus võimul määrata, millest räägitakse ja millest mitte, olles seisus tuleks täita ka sellega kaasnevaid kohustusi: rääkida tõtt, vältida hüsteeriat, teenida avalikkust, mitte mõelda kasumile ega sensatsioonile.

Tunnistan pattu, et ka mina julgesin ajakirjanikule e-kirja saata ja öelda, et tema poolt avaldatu on vale ja valet ei ole ilus tõena serveerida.

Tsiteerin ajalehes avaldatut:“… Raul Sarandi esitas volikogu eelnõu, milles sooviti, et linn otsustaks uue silla ehitada Raba ja Aia tänava vahele. Selline otsus sundinuks linna sillakoridori ükskõik millise hinna eest Port Artur Grupilt ära ostma“

Ajakirjaniku poolset vasturepliiki ei saa aga muuks, kui hüsteeriaks nimetada.
http://www.parnupostimees.ee/040707/arvamus/10076036.php

Kõik oleks ju nagu korras – minu vastulause on ära toodud . Paraku tuli sellega seoses meelde hoopis üks vana anekdoot sellest kuidas Jukut õpetaja ees vabandama pandi: „õpetaja ei ole loll, õpetaja ei ole loll … (10 korda) .. noooo, andke andeks!!“ (mäletate?)

Täna kirjutab hr. Sõltumatu ja Objektiivne sedasi: … „Proovige näiteks isamaaliitlase Raul Sarandi blogisse kommentaari kirjutada ….Vabas ajakirjanduses saavad sõna kõik, isegi grafomaanid“ (siin on kolm viga 1. erakond on IRL; 2. minu blogi on kommentaaridele avatud; 3. ajakirjanduses kõik sõna ei saa.)

Jälle vale! Proovige, kirjutage või küsige.
(loomulikult aga kustutan kommentaarid, mille ainsaks sisuks on solvang või küüniline vale – see on ju minu isiklik bloggi).

Seisust soovides,

Raul