Pärnusse uus kool – muutuma peab nii sisu, kui ka vorm!

Pärnu linna arengunäitajad on nigelad: elanikkond vananeb ja väheneb – noored kolivad minema ja jääjad ei noorene. Vananev elanikkond toob kaasa linna tulude vähenemise, vähenev tulu sunnib koonerdama/kokkuhoidma (auku vajuvad tänavad, kustub elekter, niitmata jääb muru ja värvimata majasein). Ümbrus väsib ja vananeb koos kodanikega – lasteaiad asenduvad vanade- ja hooldekodudega. Sellises tulevikus hinnatakse vaikust ja kardetakse hämaraid tänavaid – see on langeva trendi sihtpunkt.

Millise tegevuste või otsusega trende muuta?

Võtme leidmiseks on vaja mõelda noore ja tööjõulise pere vaatevinklist. Mis on tähtis ja mis on tähtsaim argument kodu asukoha otsustamisel. Kas töökohad? Kas turvalisus? Kas ümbruskond, sotsiaaltoetused, suve ja talveüritused, lateaiakohad, koolid, linnapea isik ... Üle „terve väljaku“ üldistades on see elukeskkond. Siiani olemegi vuntsinud üldpilti - teinud natuke siit ja natukene sealtnurgast. Aga langustrendi peatada ei ole suutnud.

Ehitame rannapromenaadi remondime Rüütli tänava ja vallikääru aga korras neid ehitisi enam hoida ei jõua – linnakassa on tühi. Suveks vanematekoju nädalaks puhkama ja lapselapsi näitama tulnud noored jätavad linnakassasse pisikise panuse läbi kaubandusvõrkudes töötavate müüjatüdrukute tulumaksuosa. Sellest piskust aga ei piisa lõhutu taasamiseks ja maha visatud prügi koristamiseks.

Meie linna haridusjuhid ütlevad, et kuna enamik teistesse linnadess õppima läinutest ei ole enam tagasi tulemas, siis ei pea me väga muretsema nende töö- ja elukohtade loomise pärast! Linna arengukava väldib sügavaid argumente ja kaugeid sihtmärke.

Tumeneva tuleviku heledamaks muutmisel vajame sihte, mis tänastele linnast lahkuvatele noortele selge kodumajakana tagasiteed jääks näitama. Millised need võiksid olla, kust neid otsida, kuidas arutelul mõtteid seada?

Loodusseadused kehtivad ülimuslikult – inimene on looduse osa ja meile teadaolevas süsteemis sunnivad need seadused paljunema – vaja on järelkasvu. Vanemad valivad pesakoha sellise, mis tagaks jäglastele parimad ellujäämisvõimalused – selline käitumismudel on geneetiline. Pesa ümbruses peab olema piisavalt toitu, peas peab olema turvaline ja see peab olema kaitstav. Mida arenenum on elukas, seda olulisemat rolli mängib järeltuleva põlve väljaõpetamise võimalused , sest väljaõppest (haridusest) sõltub ellujäämine üha tihenevas konkurentsis. Need valikukriteeriumid on alateadlikud ja võimsad ning see, et meile vahel oma kõikvõimsuse tuhinas tundub olukord vastupidine on ajutine, on eksitav ja uinutav. Seadus ütleb, et tugevam sööb nõrgema, võimukam orjastab allaheitliku ja, et targemal on alati valikuid rohkem.

Täna on tarvilik püstitada mõni oluline ja uudne eesmärk, vaja on hakata looma tähist, mis tulevast kodukohta tähistava majakana kaugele paistaks.

Teeme Pärnusse Eesti parima ja kaasaegseima gümnaasiumi!

Ehitame väärika ja haridustemplile kohase arhitektuuriga, ülimalt ökonoomse (soojustatud, ventileeritud, päikest ja tuult kütteks kasutava), kaasaegse ruumijaotusega (loenguauditooriumid, õppe- ja seminari ruumid, laborid ja loomenurgad) ja tulevikku vaatava hoone. Lisame sinna õpetajate – ja õpilaskodu ning kutsume tööle parimad õpetajad. Ütleme täna, et saame selle kooli valmis aastaks 2022. Ütleme tänastele noortele, et kui teete oma pesa Pärnusse, siis teie lapsed saavad õppida Eesti parimas gümnaasiumis. Ei vähem!

Vajadus ja võimalus on Mai ja Raeküla linnaosades olemas - kolm tänapäeva nõuetele mittevastavat koolihoonet – vanad, väsinud ja uusi suundi mittearvesetavad rajatised. Lähikonnas on aga elamispinnad ja tühjad maaalad pesade rajamiseks.

Arutaks õige seda mõtet avalikult - argumenteeriks poolt ja vastu.